search for the magic

Loading...

3/14/14

Brüssel minu mälestustes, vol 1

leidsin arvutist ühe nüüd juba kaks aastat vana kirjutise Brüsseli kohta. ausalt öeldes poleks ma osanud arvata, et üks hõbedakarva eurolinn mulle niivõrd südamelähedaseks võib saada. head lugemist!

Luba, ma jutustan Sulle loo ilusast nädalavahetusest Brüsselis.

Laupäev: ärkad hommikul edeva siristamise peale, mis kord läheneb, kord kaugeneb. Kardina vahelt teeb päike Sulle silma. Tõused voodis istuli, ringutad ja jalutad uneledes suurde tuppa. Viskad hooletu pilgu aknast välja ja märkad kaht erkrohelist papagoid, kes tiirutavad majade vahel teineteist taga ajades ja heleda häälega kiljudes. Laulmiseks oleks seda liig nimetada. Ometi on vaatepilt niivõrd uus ja lummav, et oled hetkeks akna juurde justkui naelutatud. 

Päikesepaiste kutsub Sind õue ja otsustad hommikust süüa väljas. Riietud, astud uksest välja ja sead sammud lähima Le Pain Quotidieni poole, mis on 90ndate alguses Brüsselis asutatud kohvik ning mille nime otsetõlge oleks «igapäevane leib» (Belgia kontekstis sai). Kohvikus on järjekord nagu alati, kuid ilus ilm ei lase tujul alla minna ning ootad vapralt oma korda, et tellida kaasa caffé latte (kohalikus keeles: café au lait [kafe o le] = kohv piimaga) ja sarvesai. 

Soe kohv ühes ja paberkotis olev sarvesai teises käes liigud Juubelipargi (Parc du Cinquantenaire) suunas. Imeilus laupäev on toonud terveid perekondi parki piknikku pidama. Istud pingile, jälgid möödujaid ja naudid hommikust ampsu. Kotist raamatut otsides meenub sulle salapark, mis on peidetud eurokvartali majade vahele. Ideaalne paik lugemiseks. Piisavalt privaatne, ent samas täidetud huvitavate inimtüüpidega. Sarvesaia tühi kott leiab oma koha prügikastis ja samm liigub Juubelipargi väljapääsu poole. Mitte selle, mis otse Schumani platsile viib, vaid selle, mis jääb diagonaalis vasakule. Avastad Juubelipargis nurgakese, mis on ülejäänud pargist hoopis teist nägu ja kus kohalikud sulgpalli mängivad. Täna see nurk Sind aga ei peata, sest sihiks on salapark. 

Umbes 15 minutit kõndimist ja oledki kohal. Juba parki sisenedes on murul näha lamavas mehi, kes päikese käes laisa kassi kombel mõnulevad. Edasi minnes märkad pisikest punastest tellistest majakest. Võtad murule istet ja jälgid maja. Majal on suured aknad, mida katavad seestpoolt õhkõrnad valged kardinad, tänu millele on hea jälgida, mis majas sees toimub. Akrobaadid teevad jälle trenni. Nad on nii graatsilised ja ilusad, eriti tänases päikesevalguses. Tunned kahetsust, et fotokas koju ununes. Tõmbad kotist välja raamatu ja hakkad lugema. Päike soojendab selga. Vahepeal kõnnib mööda pargivaht, kes pingil istet võtab ja jalga puhkab. Ka tema pilk peatub akrobaatidel. 

Kui lugemisannus täis hakkab saama, viskad pilgu kellale. Läheneb kahele. Mõtled seada sammud kirbuturu suunas. Isegi, kui turg on juba läbi, saab väikese jalutuskäigu teha ja sealt hiljem edasi vanalinna minna. Kõnnid Arts-Loi metroojaama ja sõidad rongiga Louizasse. Peatusesse jõudes mõtled, et see on üks ilusamaid peatusenimesid Brüsselis. Teine kaunis ja suursugune peatusenimi on Josephine-Charlotte. 

Oled Louizas korduvalt käinud, kuid iga kord imestad uuesti, kui võimas on Justiitspalee. Klaasist lift viib Sind vajaliku teeotsani ja kirbuturg on sealt umbes 10 minuti kaugusel. Teel käid mõnes vintage poes, kust võib leida samasuguseid asju nagu vanaema juures pööningult. Ainult, et vanaemalt saad Sa sama asja kallistuse eest, kuid vintage pood küsib krõbeda koguse eurosid, sest tegemist on retro kraamiga. 

Turul koristavad mõned müüjad oma asju vaikselt kokku, kuid enamus kavatseb ära kasutada ilusat ilma, mis on rohkelt turiste kohale ajanud. Pakutakse igasuguseid asju alates keemiliste elementide pudelitest, lauahõbedast ja vinüülidest kuni Aafrika kunsti, antiikmööbli ja mannekeenideni. Teed platsile tiiru peale, ignoreerid müüjale tähelepanusaamiskatseid ja kõnnid vanalinna poole. Käes on aeg lõunat süüa ja kesklinnas asuv Sultans of Kebap pakub mõistliku hinnaga häid kebabe. Arvesse tasub võtta, et kui sealsed teenindajad uurivad Su kodumaa kohta ning vastad neile, et tuled Eestist, hakkavad tõmmud mehed Sinuga vene keeles rääkima. Kebabi toru käes jalutad Mont des Arts'i poole, seal on ideaalne koht istumiseks, lõunatamiseks ja jällegi – inimeste jälgimiseks. Sealt kõnnib mööda ka palju turiste, sest mäest üles minnes jõuab muusikamuuseumi ja kunstimuuseumi juurde. 

Brüsseli ilm on tujukas. Just siis, kui hakkad oma lõunaga ühele poole saama, täheldad taevas halle pilvi. Päike hakkab kaduma. Kas kino või kunstimuuseum? Kunstimuuseum või kino? Otsustad vaadata, mida kino sel pärastlõunal pakub. Kunstimuuseumi Bozariga samas majas asuv kino nimega Cinematek võitis Su südame ju esimesel külastuskorral. Pilet on mõistliku hinnaga (3 eurot), filmivalik on väga hea ja teenindajad räägivad inglise keelt. Täna pakutakse vaatamiseks 1939. aasta filmi «Wuthering Heights» («Vihurimäe»). Müüdud! Filmini on veel 10 minutit aega, saali ei lasta. Ostad pileti ja vaatad fuajees ringi. Rõõmuga märkad tugitoolis istumas kohalikku Jaan Ruusi. Võimalik, et ta pole päris filmikriitik, kuid ometi on ta väga tihe kinokülastaja oma kõrgest vanusest ja vaevalisest liikumisest hoolimata. Ta on peaaegu iga kord kohal, kui satud Cinemateki. Võimalik, et selle kino mustvalged nostalgiafilmid meenutavad talle noorusaega. 

Lahkud pärast filmi kinost rahulolutundega, tänase päeva kultuurinorm on täidetud. Astud välja ja tujukas Brüssel on taas ilmset muutnud: õhtupäike katab linna sooja punakas-kollase kumaga. Jalutad natuke kesklinnas ringi ja veeretad peas plaani, mis edasi teha. Kas minna Halles St Gery'sse väiksele õhtujoogile või külastada Café Centrali, lootuses, et täna on mõni hea DJ pulti lastud? Mõlemad kohad on juba käidud ja nähtud, pealegi sobib Halles St Gery paremini pühapäeva õhtusse. 

Kuna mõtted liiguvad kesklinnast juba kodu poole, otsustad veel läbi käia Café Belgast, sest seal serveeritakse nädalavahetusel live muusikat. Kesklinnast viib buss nr 71 täpselt Belga ja Ixelles'i linnaosa tiikide juurde. Belgas on palju rahvast, nagu alati. Ostad seest õlle ja lähed välja, sest õhtu on soe ja väljas kuuleb muusikat hästi. Vaatad huviga noori trendikaid belglasi, kel ees sünge raamiga prillid ja käes läbipaistev tass piparmünditeega. Piparmünditee on Brüsselis trendijook. Mitte pakitee, vaid päris piparmündilehtedest tehtud leotis. Selline, mida vanaema juures igal aastaajal saab. Belglased on veidrad.

Istud natuke aega Belga ees ja oled valmis minema tiike lähemalt uurima, kui mõned kohalikud noormehed tulevad juttu ajama. Seda juhtub ikka, kui naisterahvas on üksi laupäeva õhtul linnas. Vabandad viisakalt, et pead minema ja liigud tiikide suunas. Noormehed tunnevad küll uudishimu Su päritolu kohta, kuid selleks hetkeks oled neist juba eemal. Tänase õhtu eelistad veeta Brüsseliga. 

Väljas läheb üha hämaramaks ja õlu on meeled vabaks teinud. Vaatad luikesid peegelsiledal tiigil. Päike on loojumas. Esimene haigutus. Oli pikk päev, aeg minna koju. Tramm viib Su kodule päris lähedale ja 10-minutilise jalutuskäigu järel oledki jälle tuttavas ruumis ja tuttavas voodis. 

2/2/14

teatraalne teater. liigagi.


minu jaoks on teatriskäimine raske. ma uurin välja, kui pikk etendus on ja mitme vaheajaga ning siis hakkan oma peas genereerima igasuguseid võimatuid ja võimalikke stsenaariumeid, miks ma ei suuda seal seda aega ära istuda. sellepärast ei nautinud ma eriti ka eilset teatriskäiku, ent mõnes mõttes olen ma rahul, et ma seda tegin ja proovisin.

etendus oli «enesetapja», teatriks no99, toimumiskohaks vene teater. mulle meeldivad sõnalavastused. ma leian alati sõnalavastustest midagi, mida endaga kaasa viia. mulle meeldib näitlejaid jälgida, see on minu jaoks huvitav. tõesti, ka eilses tükis oli väga palju sõnu ja palju huvitavaid tüüpe, keda jälgida ja ehk meelde jätta, kuid tükk ise... liiga ülepingutatud minu maitse jaoks. liiga suured žestid, liiga vali rääkimine, mis sageli muutus karjumiseks. ilmselt oli see kõik taotluslik, kuidas ikka eestlasele vene temperamenti edasi anda, kui mitte kätega vehkides ja karjudes. lauldi ka.

vabandan kõigi kriitikute ees, kes seda tükki taevani ja kaugemalegi on kiitnud, aga it wasn't my cup of tea.

viimati enne eilset käiku käisin teatris tartus, sadamateatris. etenduses oli vaid 3 näitlejat (võrdluseks võib öelda, et eilses oli neid terve kursus, eksamilavastus, seega andeks antav) ja tükk oli väga hea. «harmoonia». ilmselt pole enam mängukavas, aga kui peaks olema või kunagi telerist tulema, siis soovitan vaadata.

loodame, et ehk ühel hetkel muutub teatriskäimine - ja ühtlasi ka kõik muu - tunduvalt lihtsamaks.

12/26/13

hüvastijätt tartuga vol1: kaks aastat, kolm kodu

kuna mulle endale tundub, et mu tartu-ajastu hakkab lõpule jõudma, siis teen sellest mõned kokkuvõtted. täielikult veel linnaga hüvasti ei jäta, sest koolis peab veel käima, aga elupaika pole mul seal juba üle poole aasta. see-eest oli kahe tartus veedetud aasta jooksul mul kolm kodu.

kõik sai alguse jaamamõisa linnaosa alguses olevast ühikast. ühikast, kus olid mõttetult hallid seinad-põrandad ja päikesekollane mööbel. ühikast, kus köögis elasid pisikesed kuivuseputukad, millega võitlemine pidavat olema elanike ülesanne, mitte terve ühika probleem. ühikast, kus paar aastat nooremate boksikaaslastega oli pidevalt probleeme koristamisega ja kus välistudengid panid 9 kuu jooksul korduvalt tuletõrjealarmi tööle, sest kõrvetasid toidu põhja. ühikast, kus ma sain kahe erineva inimesega tuba jagada ja kuu aega lausa üksi toas laiata. ühikast, mille jaoks ma enda arvates liiga vana olin ja mida ma tegelikult taga ei igatse. hoolimata sellest, et see oli mu tartu-aja kõige soodsam elupaik.

kõik jätkus ühes maarjamõisa linnaosas asuvas eramajas. majaperenaine oli ammu pensionile jäänud vanadaam, kes esimesel kohtumisel võlus mind oma naeratusega. mulle tundus, et tegemist on väga armsa tädikesega. maja oli uus, selle taga oli mõnus aed. tädike ise elas ja tegutses esimesel korrusel, välja üüritud toad olid teisel korrusel. seal elasid veel üks onoffi poejuhataja ja majandustudeng. teisel korrusel oli ka teleri vaatamise tuba ja vannituba/wc. vannituba oli superluks, mullivann ja laevalgustus, mis meenutas taevatähti. ainuke probleem oli selles, et vannitoa lükandust ei saanud lukustada. ühel korral juhtus, et meessoost poejuhataja tahtis duši alla tulla, kui ma parajasti hambaid pesin. järgmistel kordadel tegin võimalikult palju lärmi vannituppa minnes, et keegi mind segama ei tuleks.

võluva naeratusega vanadaam osutus aga kontrollifriigiks. (1) sööki ei tohtinud teisele korrusele viia. (2) nõusid ei tohtinud vannitoas pesta. (3) märgasid rätikuid tohtis ainult vannitoas kuivatada. (4) majas ei tohtinud paljajalu käia, sussid olid kohustuslikud. ühel korral uuris vanatädi minult, et (5) miks ma üldse köögis süüa ei tee. ausalt öeldes oli seal veidike ebamugav midagi teha, sest ta keetis ise pidevalt moose jms. teiseks kuulsin seal juba pikemat aega elanud majandustudengilt, et ühe paarikese oli vanatädi välja söönud, sest nemad tegid liiga tihti all köögis süüa. ma elasin selles kollases majas kuu aega.

hakkasin septembri keskpaigas uut kohta otsima, sest kiirelt sai selgeks, et mulle ei sobi see, et keegi minu toas luuramas käib, olgugi, et tädike küsis seal elamise eest vaid üüriraha, arvete maksmisega pidavat ta ise hakkama saama. lisaks kõigele muule jälgis ta ka seda, millal ja kui tihti keegi kusagil käis. kuna minu töö on selline, et ma teen seda reeglina kodus, siis ilmselt oleks sellest ka ajapikku probleem tekkinud. oma sinise toa kohta ütleks aga nii palju, et see oli mõnus! tegemist oli majaperemehe endise kabinetiga, mis oli üks suuremaid tube teisel korrusel. ruumi oli küllalt ja aknad vaatasid kahele poole maja. majaperemees oli olnud ihtüoloog ja tundis hästi aleksei turovskit, tänu millele ilutses toa seinal turovski tehtud maal. stiililt väga viiralti sarnane. mulle meeldis see linnaosa, sest tegemist oli suhteliselt äärelinnaga ja see meenutas maarjamäed.

korteriotsingud viisid mind lõpuks kesklinna/karlova piirile kalevi tänava algusesse. korter oli kahetoaline ja suhteliselt väike, ühele inimesele oleks see elamiseks ideaalne olnud, ent natuke liiga soolase hinnaga. jagasin korterit ühe maaülikooli tudengiga ja õnneks klappisid meie graafikud nii hästi, et me mõlemad saime korteris piisavalt ka üksi olla. magamistoa aknast paistsid tartu kaubamaja ja tasku keskus, elutoa aknast vaatasime tartu kohtumaja ja vanemuise teatrit. ma mäletan hästi, kui lumi maha tuli, vaade meie aknast kalevi tänavale oli sel ajal eriti kaunis! kuigi see oli mu elamistest kõige kallim, on see ainuke tartu-kodu, millest ma siiamaani mõnikord puudust tunnen. ja selle korteriga on seotud tartu-aja kõige ilusamad mälestused...

11/7/13

mida Sina eile tegid? (updated)

miks mõni päev algab ja lõpeb ebanormaalselt vara? sest on vaja. let me demonstrate:

4.40 äratus, mida ma edasi ei lükanud, kuigi päris kohe voodist püsti ka ei tõusnud.
u 5.00 paiku mõtlesin, et miks ma üleval olen, why am I doing this again?
6.20 istusin bussis ja sõitsin kesklinna poole.
7.00 sättisin end täistunniekspressis mugavalt sisse, panin muusika mängima ja lubasin silmadel puhata. 
u 8.40 paiku ärkasin üles ja üritasin end erksamaks muutma hakata.
9.35 olin tartus kalevi kommipoes ja ostsin karbi šokolaadikomme.
10.25 seisin klassi ees ja pidasin hämava kõne sellest, kuidas "meie korteriühistu kogus raha parkimiskohtade jaoks, aga neid veel pole tehtud ja mina käisin vahepeal prantsusmaa reisil". hugely hämav, aga selline oli ka ülesanne.
11.40 olin meie instituudi koordinaatori juures ja andsin talle eelnevalt soetatud kommikarbi. because she deserved it.
12.00 pikendasin raamatukogus oma kaarti ja võtsin kojulaenutusest eelnevalt tellitud raamatu ära.
u 12.07 paiku jalutasin kesklinnas ühest eakast akordionimängijast mööda. alguses kõndisin mööda, aga tema mäng jäi kõrvu pidama, sest see mees teadis, kuidas akordionit mängida. võtsin rahakotist münte ja läksin panin tema kotti. mees lõpetas hetkeks mängu, soovis, et ma terve oleksin ja lubas, et täna (eile) saan ma mehele. mehele ma eile ei saanud, aga hea tunne tekkis küll. 
12.15 sõin yakuzas kiiruga lõunat. neil on hea basmati riis.
13.00 sättisin end täistunniekspressis mugavalt ekraani ette ja vaatasin filmi linnuvaatlejatest. jälle. tore, et bussis filme näidatakse, aga nad vist väga ei mõtle nendele, kes tihti sõidavad, sest ma olen juba kõiki filme näinud... (first world problems, I know)
15.40 olin sossi mäel kaltsukas. ei leidnud jälle midagi.
16.15 istusin toimetuses ja lugesin värskeid lehti/ajakirju. sain oma disaineviani ka kätte. zombi tunne hakkas vaikselt juba tekkima.

(elie saab for evian, photo taken from the telegraph.co.uk)

17.00 jõudsime H&Mi showroomi rotermanni kvartalis, et isabel maranti kollektsiooni vaadata.
17.45 ootasin uneudus bussi, et koju minna. zombi tunne süvenes.
20.50 olin pimedas toas teki all ja mõtlesin et selle päeva graafiku peaks küll üles kirjutama. väsitav oli.
päeva jooksul jõudsin korduvalt kõrgemate jõudude poole pöörduda ja paluda, et järgmisel semestril mu üks ja ainus loeng kell 10 (rääkimata kella 8st) ei algaks. aga kuna ma natuke tean seda õppejõudu, siis mulle tundub, et ta pole hommikuinimene. minu õnneks. 

täna ärkasin 10 paiku ja tahaks minna kinno "kertut" vaatama. käisin "kertut" vaatamas. ilus, aga nii kurb film. mari pokineni laul jääb kummitama. mulle jäi see laul juba filmi treilerist meelde ja filmi ajal läksid silmad märjaks ainuüksi seda laulu kuuldes. ilus, kõik oli ilus. ja kurb. laul on peidus siin.

7/12/13

muusika, mis meenutab

nostalgialaine. kõigepealt läks plaadimängijas peale muumide plaat, millelt lemmiklauluks sai "sininen talo". hoidsime pisipreiliga kätest kinni, kui tema suure rõõmuga diivani peal muumilaulude saatel hüppas.

seejärel hakkas mängima bruce springsteeni plaat, mille parimaks palaks oli esimene lugu "radio nowhere". mõned laulud sellelt plaadilt tuletavad meelde põhjamaist melanhooliat, mida helsingis oli palju.

lõpuks võtsin oma mp3-mängija, käima läks chromeo "fancy footwork" ja õhtused jalutusringid ümber kvartali võisid alata. isegi lumega ja isegi mere ääres. lühike, aga armas helsingi-periood.